Monday, June 22, 2015

Reisipäevik (1.osa)


Kord aastas olen ikka kas kevadel või sügisel soojale maale reisinud. Vahel olen käinud välismaal kaks korda aastas, vahel kord paari aasta jooksul. Sõltub (vist) Eesti kliimast. Viimati puhkasin täpselt 2 aastat tagasi ja tundub, et sain kondid nii soojaks köetud, et ei tekkinudki pikka aega isu kuskile sõita. Nüüd aga leidsin end jälle turismifirmade kodulehekülgi lappamas, ju on varsti järjekordne sõit ees. Hetkel on lemmiksihtkohtadeks Küpros, Horvaatia ja Hispaania. Järgmisel kohal on Egiptus ja Türgi. Veidi pettunud olen Kreekas (Korfu saar ja Kreeta saar). 

Loe edasi:


Kusjuures mul on reisibüroodega imelik suhe - üsna pea pärast reisi ostmist läheb reisibüroo pankrotti! 2008 ostsin reisi Korfu saarele Happy Travelilt, aasta pärast olid nad pankrotis. 2009 ostsin Reisima.net kaudu reisi Hispaaniasse, aasta pärast pidid nad suure skandaali tõttu välja kuulutama pankroti. Samal aastal reisisin Top Toursiga Küprosele ja ka nemad olid aasta pärast pankrotis. 2010 reisisin Estouriga Egiptusesse - pankrot! Lõpuks leidsin Aurinko. Sain 2010 nendega Kreeta saarele ja veel 2013 Horvaatiasse. Kuna nad jätkuvalt tegutsevad, siis tuleb arvatavasti järgmine reis taas Aurinko kaudu tellida. 

Horvaatia 2013

2013 juunis käisin Horvaatias (Istria, Porec). Ootasime pikalt head pakkumist ning lõpuks maksime 435 eurot inimese kohta. Enne olid mul Horvaatia suhtes miskipärast eelarvamused, paigutasin selle Bulgaariaga samale pulgale. Nüüd võin öelda, et Horvaatias oli super ja sinna läheks tagasi küll. Fantastiline loodus, kristallselge vesi, soe, samas mitte lämbe. Huvitav arhitektuur, ümberringi oli ilus ja puhas. Kohalikud inimesed olid sõbralikud, tüütuid müüjaid ja pähemäärijaid ei kohanud. 

  


  



Ööbisime LANTERNA apartamenthotellis. Kompleks asub keset männimetsa, randa on minut-paar. Terve rannaäär oli täis kahe-ja kolmekordseid maju, igal hoonekompleksil enda nimi. Pooled hooned olid just läbinud värskenduskuuri ning remonditud, pooled alles ootasid oma järge. Alguses majutati meid väiksemasse apartamenti (Herminia), mis oli masendavalt kole. Kuna meid oli suurem seltskond, siis leidsime, et meid oli paigutatud liiga väikesesse elamisse: kaks tuba ja väike köök. 


Järgmisel hommikul nõudsime paremat elamist ja selle me ka saime! Uus apartament (Ema) kulges läbi kahe korruse: esimesel korrusel oli köök, suur magamistuba suure rõduga ja vannituba, teisel korrusel kaks magamistuba (avarate rõdudega) ning veel üks vannituba. 







Poreci bussijaamast sõitsime PULAsse, sest tahtsime näha Rooma impeeriumi ajal ehitatud Pula amfiteatrit. Sõit võttis aega umbes 1,5-2 tundi. Amfiteater oli tõepoolest võimas ning see on üks kuuest suurimast tänapäeval eksisteerivast Rooma amfiteatrist. Gladiaatorite võitluste tarvis ehitatud amfiteater suutis mahutada 23 000 pealtvaatajat ja sellel oli umbes 20 sissepääsu. 



Veel on Pula kesklinnas vaatamist väärt näiteks Sergiuste kaar (1.saj. e.Kr, püstitati kolme venna auks), Augustuse tempel (1.saj p.Kr püstitatud tempel seisab väljakul, kus kunagi oli Rooma foorum), Kaksikvärav (2-3 saj), Heraklese värav ja Raekoda. 




Veneetsia 2013


Horvaatiast oli võimalus üheks päevaks Veneetsiasse sõita. Maksma läks see umbes 70 eurot ja laevareis võttis aega 2 tundi. Ei tea kuidas selline apsakas sai tekkida, aga mulle vormistati täiesti vale pilet - minu eesnimi oli valesti kirjutatud, perekonnanimes oli trükiviga ja mis kõige hullem sünniaastaks oli 1985 asemel 1958! Nii tehti minust 28-aastase asemel 55-aastane Anelli xxx. Sadamasse jõudes ootas meid passikontroll ja ma polnud kindel, kas ma pääsen üldse Veneetsiasse või mitte. Või tagasi. 

Õnneks läks kõik hästi. Samamoodi nagu mul oli enne eelarvamus Horvaatia kohta, oli see mul ka Veneetsia kohta. Kõik olid alati rääkinud, et see on nii ilus ja romantiline koht (umbes nagu Pariis). Ma ei pea end üleliia romantiliseks inimeseks, kel "mingi vesi linnas" suudaks põlved nõrgaks ajada, aga... Kohapeal ma armusin sellesse linna! Imeline arhitektuur - iga maja on ise nägu, erinevad ajastud, erinevad stiilid. Iga hoone tõmbas end pildistama. Ja muidugi see vesi tänavatel - hingemattev! 








      




Egiptus (Hurghada) 2010 

Egiptusesse jõudes tabas mind šokk ja masendus. Ümbrus oli trööstitu: tühjus, ehitusjärgus hooned vaheldusid lagunevate hoonetega, kooruv värv, pleekinud sildid, tolm. Igal pool piidlevad pilgud, üliagarad kaupmehed... Niipea kui me seltskonnaga tuppa saime, panin ukse lukku, istusin voodile ja tahtsin Eestisse tagasi. Ma ei suutnud ennast alguses kokku võtta, et välja minna. Vaatasin rõdul ümbrust ja kahetsesin, et olin Iisraeli asemel Egiptuse valinud. 



Lõpuks võtsin end kokku ja läksin ümbrust avastama. Mida kaugemale ma hotellist jõudsin, seda ilusamaks pilt läks. Takso oli imeodav - meie mõistes sendid, nii et ma ei ole elusees nii palju taksoga sõitnud. Iga poekese ees üritab müüja sind sisse tõmmata, et sa midagi ostaksid. Lisaks muidugi rändkaupmehed, kes iga nurga peal varitsevad. Egiptuses ei tohi unustada, et "Mida valgem nahk, seda kõrgem hind!" Esimestel päevadel on turist alles valge, see tähendab,et ta on äsja saabunud ega tea veel hindadest tuhkagi. Seega on selline turist müüjale kergeks saagiks, talle saab kaupa kahe-kolme-viiekordse hinnaga müüa. Kõrbenud turistid on juba kogenumad ning julgevad kindlasti ka tingida. 

Linnaekskursioon osutus parajaks turistilõksuks, kus lisaks paarile mošeele veeti meid ühest poest teise. Alguses "papüüruse muuseumisse", kus näidati, kuidas papüürusest paberit tehakse ning sinna peale maalitakse, seejärel hakati neid muidugi pähe määrima. Järgmisena viidi parfümeeriakauplusesse, kus kostitati teega ning anti seejärel nuusutada erinevaid lõhnu ja eeterlikke õlisid. Igal lõhnal oli enda number ja lemmiklõhnade numbreid ärgitati ikka paberile üles märkima, et hiljem neid osta saaks. Veel viidi turule, konkreetse leti ette ja kuni bussitäis näljast rahvast endale eksootilisi vilju ostis, andis giid müüja abilisele enda tellimuse sisse (preemiaks hea töö eest lubati tulemustasuna õhtuks suur kast erinevaid puuvilju). Kiiresti veel keraamikakauplusesse ning ekskursioon lõpetati kolmekordses kaubanduskeskuses. 

  






  

Linnaekskursioonis olime "veidi" pettunud, aga ees ootas Luxor. Välja sõitsime kell 4.45 hommikul, sõit kestis 5 tundi, kohal 10 paiku. Külastasime Dendera templit (Dandarah), armastue-ja taevajumalanna Hathori kummardamise paika, seejärel võimast Karnaki templit. Ramses II kuju, hiiglaslikud sambad ja obeliskid, Sfinkside allee... Võimas! Hiljem sai veel paadiga mööda Niilust sõita ning süüa. Kavas oli ka Kuningate org, aga see asendati Kuningannade oruga.  

 





"Kes püramiide pole näinud, see Egiptuses pole käinud!" Kairosse sõitsime välja kell 1.30 öösel, sõit 6,5 tundi, kohal 8 paiku. Egiptuse muuseum oli ülerahvastatud, aega oli vähe, nii et me sõna otseses mõttes jooksime selle läbi. Pildistamine oli keelatud, ühtegi fotot ei saanud, nii et muuseumist ei mäletagi midagi. Külla aga kujunes minu nooremast vennast tõeline atraktsioon. Ta on hästi heleda nahaga ja suvel on tema juuksed lumivalged, nii et kõik egiptlased tahtsid temaga muuseumi ees pilti teha. Võeti lausa järjekorda, nii et kümned ja kümned inimesed aina pildistasid.  




Kuni viimase hetkeni ei suutnud ma uskuda, et ma tõepoolest näen püramiide. Mul polnud muidugi aimugi, et nad asuvad kuskil majade vahel ja et nende ümber on asustus. Eks ma olin naiivselt arvanud, et need asuvad kuskil keset tühja kõrbe. Meil läks nii kaua aega, et püramiidi ümber tiir ära teha (ja püramiidile ronida), et sisse me ei jõudnudki.   




Kreeta 2010 

Kuna eelmine reis Kreekasse (Korfu saar, 2008) jäi kuidagi pinnapealseks, siis otsustasime perega Kreeta saare ette võtta. paraku osutus ka Kreeka saar minu jaoks pettumuseks. Ei, loodus oli ilus - väga mägine piirkond, palju oliivisalusid, sidruneid, aga minu jaoks jäi vaatamisväärsusi väheks. Ehk olime seal valel ajal (mai keskpaik), hooaeg ei olnud veel alanud ja paljud kohakesed ning poekesed olid veel suletud.  



Kõige meeldejäävam osa Kreeta reisist oli ekskursioon Spinalonga saarele. Reisibüroo kaudu oleks see maksnud 30 eurot, aga sadamast saime kohalikelt 15 euroga. Spinalonga saarele paigutati 1903-1957 leeprahaiged (pidalitõbised), kes ei tohtinud sealt enam mitte kunagi lahkuda. Varem peitsid pidalitõbised end koobastes, aga alates 1903 isoleeriti nad Spinalongale. Kokku oli saarel 2000 haiget, korraga umbes 300 inimest. Paljud haigete pereliikmed (kes ise olid terved), tulid koos haigega saarele igaveseks elama. Kui haige esimest korda saarele tuli, siis läbis ta Põrguväravad. Tagasiteed enam ei olnud. Kinniselt ja turvatult saarelt lahkusid ainult arstid ja pesunaised, kes piid kõigepealt läbima desinfitseerimisruumi. Saarel oli olemas haigla (raviti raskelt haigeid, raiuti maha mädanenud jäsemeid), see asus kõrgel mäe otsas, et tuul käiks läbi ja hais ei oleks nii hingemattev. Saare ainus terve elanik oli preester, kes elas saarel vabatahtlikuna. Lahkus saarelt kõige viimasena, ootas ära. kuni viimase surnu surmast möödus 5 aastat (aastal 1962).


Alguses ei jätkunud kõigile saare peal maju, nii et magati naride peal õues, aga 1930 saabus saarele juuratudeng, kes nõudis haigetele inimväärseid elamistingimusi. Saarele tekkisid väikesed poekesed, juuksur, kino. Saarel on aegade jooksul sündinud 20 beebit (kusjuures kõik olid terved).
   
  








Küpros 2009 

Küpros kuulub ühe minu vaieldamatu lemmiku hulka! Va-pus-tav! Kuum kollane liiv,kristallselge türkiissinine vesi, valgete rünkpilvedega taevas, imelised palmid. No mida veel tahta? Aknast avanes vaade mäele, mille tipus oli Püha Eliase kirik. Kiriku ees oli soovide puu. Tuli soovida soov ning seejärel siduda mingi paelake puu külge. 



  


Tahtsime kindlasti minna merele ja kaalusime klaaspõhjaga paati või allveelaeva. Lõpuks valisime ikkagi allveelaeva (The Yellow Submarine) ja see oli igati õige otsus. Need, kes käisid klaaspõhjaga paadiga sõitmas kurtsid pärast, et põhi oli mudane/ täis vetikaid, nii et midagi ei olnud näha. Ringi tiirles ka üks piraadilaev, aga selle pääse oli 70 euro ringis, sisaldas küll meelelahutusprogrammi ja sööki, aga loobusime.   

Allveelaevasõidu saime sadamast poolmuidu, täiskasvanutele tingisime hinna 10 euro peale, lapsed (kaks venda) saime tasuta kaasa võtta. Kõrvad läksid küll aeg-ajalt lukku, aga akendest avanes imeline vaade veesügavustest. Vahepeatuses sai näha sukeldujat, kes akende ees kalu toitma asus ning reisijatele muid trikke tegi. Soovijad said minna vahepeal ujuma - peatusime Cape Greco koobaste ees (kuhu mereröövlid oma saaki peitsid). 






Hispaania (Costa del Sol) 2009

Üks parimaid ja meeldejäävamaid reise! Puhtad liivarannad, sinine meri, rohkesti suuri merekarpe, mida kaasa korjata. Härjavõitlusareen, turud, palmid... 


Torremolinose kuurordist kiviviskekaugusel asus Krokodillipark. Pilet 11€/8.50€. Näha sai erineva suurusega krokodille, alligaatoreid ja muid loomi. Mitu korda päevas toimus show, kus talitaja rääkis (inglise keeles) krokodillidest/alligaatoritest,tõmbas neid sabapidi veest välja, narritas neid (toppis toika suhu, et krokodill oma lõuad suure pauguga sulgeks) ning lõpetuseks oli aeg loomakesi toita. Soovijad said väikese krokodillipoja sülle võtta ning temaga pilti teha. 

  

  

Järgmisel päeval läksime Benalmadena Selwo Marina mereloomade parki (17€/13€). Näha sai delfiinide ja merilõvide showd, kus loomad muusika saatel tantsisid, laulsid, ujusid, näitlesid ja muid trikke tegid. Show vaheaegadel sai lisatasu eest loomadega basseini hüpata ning koos ujuda/pilte teha. Lisaks sai vaadata muid loomi: igludes olid pingviinid, teistes kohtades näiteks maod, flamingod, papagoid (linnushow). 

    
  

Selwo Marina vahetus läheduses oli veel Teleferico - köisraudtee. Funikulöörisõit maksis 13€/9€, köisraudtee viis kõrgele mägedesse, kus sai kauneid vaateid nautida ning süüa. Paraku ilusaid fotosid ei õnnestunudki teha, sest päike paistis otse sisse ja fotosid tuli teha läbi klaasi. Aga vähemalt midagi. 



Kreeka (Korfu) 2008

Korfu oli üks minu esimesi soojamaareise. Ei julgenud tookord kuskile kaugele minna ega pikemaid avastusretki ette võtta, seepärast ei olegi sellest reisist erilisi muljeid edasi anda. Enamus ajast peesitasime Dassia kuurordis. Korfu kinkis väga erilise, kuldse varjundiga päevituse, mida pärast Eestis kõik kiitsid. Tegelikult põlesime seltskonnaga kohe esimesel päeval ära (kuigi määrisime end mitu korda päikesekreemiga sisse), nii et järgnevad päevad kriipisid kõik minu ust - külmkapis olev põletusevastane kreem osutus äärmiselt populaarseks. 
   





Saar on täis kumkvaate (hapud miniapelsinid), seega ei pane imestama, et rahvusjoogiks on neil kumkvaadiliköör. Korfu vanalinnas tuleks kindlasti üles otsida Korfu sümbol - Saint Spiridoni kirik.


Türgi 2007







No comments:

Post a Comment